Kedagi pole unustatud....... 

 

Volber on Kesk- ja Põhja-Euroopas 30. aprillil ning 1. mail tähistatav kevadpüha, mille nimi tuleneb 8. sajandil Saksamaal tegutsenud inglise misjonärist Walburgast, kes 1. mail 870. a pühakuks kuulutati. Volbritraditsioonid on kirevad ja rikkalikud, kristlikud tavad on põimunud paganliku, juba rooma-ajast tuntud kevade alguse tähistamisega - lilleehtes mairitvade ümber tantsimisega ning mailõketega nõiasabatile minevate nõidade hirmutamiseks.
Eestisse levis volbri tähistamine Saksamaalt Tartu Ülikoolis õppivate saksa tudengite kaudu. 19. sajandil tähistati seda suurte lõkketulede ja pidutsemisega Toomemäel, mis jätkus peale keskööd edasi üliõpilasorganisatsioonide hoonetes.
Ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal tähistati volbrit Tartus Aia (praeguse Vanemuise) tänavalt algava tõrvikrongkäiguga, mis alla linna raekoja  ja ülikooli peahoone ette suundus ja kus siis linnapea ja rektor tudengeid tervitasid. Rongkäik lõppes Politsei platsil praeguse haridusministeeriumi ees. Seal kuhjati tõrvikud suureks tuleriidaks ja lauldi tule ümber. Pidu jätkus lahtiste uste ööga. Korporatsioonides toimuvatel, muidu kinnistel pidudel oli sel ööl lubatud osaleda ka mittekorporantidel. 1935. a volbrirongkäigus osales 1300 tudengit (arhiiv.err.ee/vaata/ajalootund). Edasi loe SIIT

Pildil korp! Rotalia senior Uve Sillat, korp! Filiae Patriae esimees Lumme Erilt ja Antti Andreimann

Walpurgis (Estonian 'volber') is a spring holiday that is celebrated on April 30 and May 1st . The holiday is named after a medieval English missionary Walpurga who served in Germany and was sainted (canonized) on May 1, 870.  Walpurgis traditions are rich and colorful, with Christian practices woven into Roman pagan rituals of bonfires and dancing around the Maypole.
In Los Angeles, we celebrated Walpurgis for the second year. We had a picnic on the lawn in Burton Chase Park in Marina del Rey, sang spring songs and capped a statue with a student cap, following Nordic Walpurgis traditions (read more about the traditions at en.wikipedia.org
For full article in Estonian click HERE

Olen terve elu igasugust käsitööd teinud. Huvi tuleb hookaupa, kas heegeldada, kududa, tikkida vms. Südamelähedasem on alati olnud õmblemine, kaasaarvutud lapiteki tegemine. Olen lapsepõlvest saati õmmelnud. Lapitekkidega hakkasin peale siis, kui olin viimast aastat keskkoolis. Käisin sõbrannaga tunnis, kus õppisime väikseid kodukaunistusi kokku lappima. Kui pojad sündisid, siis tuli see huvi tagasi ja on siiani jäänud. Hakkasin siis peale korralike tekkidega. See töö on nii meelepärane, et see tegelikult polegi nagu töö.

Lappitekide tegemine on selline kunst, mis aastasadadega pole palju muutunud: võtad riidelappe, kas õmblemisjääke või vanadest riietest, lõikad paraja tüki ja õmbled kokku.  Kui kõik on koos, paned pealmise osa koos täidisega alumise poolega kokku ja õmbled need läbi (et ei nihkuks). Siis ümberringi veel servad ribaga palistada, et ilusti koos hoiaks, ja ongi valmis.

Nüüdisaja tehnikaga on kõik see märksa lihtsamaks läinud. Kõigepealt õmblusmasin. Enam ei pea tundide viisi tule all istuma ja näppe torkima! Kääride asemel on pöörlev tera koos plastjoonlauaga, milega saab mis tahes kuju välja lõigata. Arvutitki olen lapitööks palju kasutanud. Olen leidnud pilte, mustreid ja ideid, mida teha.

Aga veel tähtsamad on inimesed. Olen leidnud samasuguseid huvigruppe, kellega vahetan pilte, mõtteid ja riidejuppe. Kui mul on vaja väikseid tükke eri riietest, on palju lihtsam (ja odavam!) otsida üks riie, lõigata sellest mitu tükki, postiga kellelegi saata, kes vahetab neid teistega ja saadab uued asemele. Samuti olen sellist sõprusvahetamist teinud juba kokku õmmeldatud lapiplokkidega. Niimoodi valminud tekk pole küll ainult minu töö, aga tulemus on ikkagi ilus!